FF: Pepu jutt. (13 osa)

Heips. Kirss käskis lisada,

esimene osa.

Märg.. Ei, vihma ei saja. Ta kallas mulle ämbriga vett kaela, nagu ikka. Ma olen sellega juba täiesti ära harjunud. Ah, kes ta? Tom. Kooli niiöelda popim poiss. Jah, ta norib mind ja käib mulle pidevalt närvidele. Miks? Kõik on sellepärast, et ma pole '' nende tasemel ''. Ehk siis, mul pole nii palju sõpru, kui neil. Mõelda vaid, mind noritakse vaid sõprade pärast? Lollus.. Noh, just kõige ilusam ma ka pole. Prillide ja breketitega. See sõprade teema, mul on neid. Kolm.. Aga nad võtavad mind, nagu ma olen. Õigemini, on mul kaks sõpra, ja üks õde, aga viimane on ka mulle sõbra eest. Ronda, Rutti ja Kaili.. Nad on nii pagana toredad tüdrukud. Ruttit võib siis mu õeks nimetada. Ahsoo, mina olen Liisu..

Nad jälle naeravad mu üle. See on igapäevane asi. Kogu kool naerab mu üle. Tüdrukud tulid. Nad aitasid mu püsti ning saatsid koduukseni. '' Tahad, tuleme sisse ka? '' küsis Kaili, hoolitsevalt, nagu ta on. Ma raputasin pead: '' Ei, pole vaja, ma saan hakkama. '' ütlesin väljapressitud naeratusega. '' Hästi, ma saadan tüdrukud kooli poole tagasi. '' ütles Rutti. Ma noogutasin vastuseks ja lükkasin ukse vaikselt kinni..

Kõndisin enda toani. Vahepeal võtsin vannitoast rätiku, millega end kuivatada. Avasin oma toa ukse. Istusin voodile ja kuivatasin oma nägu. Peaaegu minut aega vaatasin peegliga tõtt. Uurisin oma nägu, keha, juukseid. Püüdsin aru saada, mis minus on nii vastikut, et Tom peab mulle koguaeg midagi halba tegema. Ma olen ju täiesti tavaline tüdruk, kes läheb peale paari nädala pärast tulevat koolivaheaega, seitsmendasse klassi. Olgu, mul võivad ju prillid ja breketid olla. Aga, kui ma prillid läätsete vastu vahetaks, oleks ju kõik korras. Ja kui ma ei naerataks nii, et mu breketid välja paistavad, siis poleks ju ka hullu. Oleks.. Ma ei kanna nende jaoks poppe riideid. Ometigi, me pole vaesed, või midagi sellist. Tavalised, mitte rikkad, mitte vaesed. Niiöelda keskmised. Oeh, mida iganes ma ka ei teeks, ta ikka suudab midagigi teha, et mul halb tunne oleks. Kuulsin, kuidas keegi koju tuli. Kella järgi arvestades, ema. Isa mul pole. Kohutav õnnetus. Ma parem räägiks sellest, see muudab mind kurvaks..

'' Liisu, kas sa oled kodus? '' hüüdis ema. Hüüdsin talle jaatava vastuse tagasi. Seejärel kuulsin samme, mis lähenesid minu toale. Ema pistis oma pea ukse vahelt sisse. Ma kuivatasin parasjagu oma juukseid. '' Miks sa märg oled? Vihma ju ometigi ei saja väljas.. '' vaatasid ema hallikad silmad mind imelikult. Ma ei vastanud. '' Kas see poiss tegi seda jälle? '' jätkas ema. Ma võtsin kapist oma riided ja võtsin sammud vannitoa poole. '' Jah.. '' vastasin emast möödudes..

sa tead mida ma sellest arvan.

Ei tea.

Tead küll. ma ütlesin sulle.



läheb offtopicuks.
cut.

Lall, kas sa seda siia ka lisad, või jätkatki sellega ainult teises foorumis?

Eehhh.. Ma lisan siis veel.
2. osa:
Järgmine päev..

Muusika tund oli poole peal. Täitsime töövihikuid. Mul oli koguaeg selline tunne, et keegi loobib mind millegagi. Keegi.. Ma ju tean, kes see keegi oli. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, vaid tõmbasin omale kapuutsi pähe. Tagant kostis kohe hääli.. Umbes, et: '' Ohoh '' või midagi selle sarnast. Muusika õpetajat sel ajal klassis ei olnud. Direktor olevat temaga rääkida tahtnud. Mu lauale lendas pisike kirjake. Vaatasin ette poole klassi, mu õde see ei saanud olla. Ta puudus täna koolist. Pidid emaga arsti juurde minema. Asetasin pastaka lauale ja avasin paberi lehe.. Seal seisis selline tekst: '' Oled tuus gängsta nüüd, jah? '' Ma teadsin kohe, kellelt see kiri oli. Tomilt. Ühtlasi ka, see oli tema käekiri. Ega see ainuke kiri pole, mida ma temalt saanud olen. Ma upitasin ennast veidike, ja suunasin viskega kokku murtud paberi prügikasti. Kahjuks, see lendas mööda. Tõusin siis püsti, ja hakkasin prügikasti poole liikuma. Järgmisel hetkel lebasin ma juba maas.. Ja mu põsk valutas tohutult.

'' Ou, sina seal.. '' kostis mu kõrvu, see oli võõras hääl. Pöörasin pea sinna suunda, kust olin häält kuulnud. Eemal kivide peal nägin Tomi koos tema sõpradega istumas. Kaks neist olid tema hetkelised bändikaaslased Gustav ja Georg ning kolmas neist oli Tomi kaksikvend Bill, kes oli nende bändis ühtlasi laulja. Minu jättis see bänd igatahes külmaks. Ma ei oska neist mitte midagi arvata. Ma ei julge ka. Kui ma ütleksin midagi halba, siis kohe saaksin nö peksa, eksole. Ja kui ma ütlen midagi head, siis kohe on mingid üü'tamised ja pannakse mind seal kõigiga paari. Seda oleks mul nüüd kõige vähem vaja.. Poissi. Mul on nende jaoks aega küll. '' Mida vaja? '' püüdsin madalat profiili hoida. '' Kuule, vähem ülbust, '' hüüdis Tom. '' tule lähemale, meil sulle üks jutt. '' jätkas ta sõbralikult. Ma hakkasin nende poole liikuma. Miks ta nüüd nii sõbralik on? Ma kõndisin mööda ühest vanast tammest.. Järsku ilmus kuskilt välja Tomi klassivend, kes mulle muusika tunni ajal oli jala ette pannud, mille pärast ma ka kukkusin. Ta tuli mahlaga, mis oli plastmasstopsiku sees. Ma suunasin silmad uuesti maha. Ma põrkasin selle poisiga kokku, ning kogu see mahl läks mulle pükste peale, särgi sisse, särgi peale, näkkugi veidike.. Nüüd ma mõistsin, miks Tom nii sõbralikku mängis. Kui ma olin toimuvast toibunud, märkasin ma, et poisid naeravad kõvast seal kivide peal. Ka see teine poiss naeris, kes selle õnnetuse mulle hetkel kaela tõi. Ma põhimõtteliselt tilkusin sellest mahlast. See voolas mööda mu kaela ja põski alla. Ma raputasin veidi ennast ja tammusin kodu poole edasi. Kõik kellest ma möödusin naersid või siis näitasid näpuga. Ma nägin kohutav välja. Tagatipuks, mu püksid olid just '' oivalise '' koha pealt mahlaga koos. Saate ehk aru. Ma möödusin pargist, kus kiikusid Viltsu ja Kristin. Kui nad mind märkasin, jooksid nad minuni. '' Oh.. Tsauki, '' ütles Viltsu laia naeratusega. Ma ei teinud neist välja. '' Äh, oot, kuhu nüüd kiire? ''
'' Koju. '' vastasin ja hakkasin jooksma. Tüdrukud jäid minust maha. Ma tean, et nad olid kurvad, isegi, kui ma nende nägusid ei näinud. See on nii imelik, isegi mulle, et ma käitun nüüd imelikult. Varem olin ma selline rõõmsameelne tüdruk, isegi, kui Tom mind koguaeg noris. Nüüd olen ma veel rohkem muutunud.. Miks?
Kas Tom meeldib mulle?

3. osa:
Selle päeva õhtul plaanis Catlyn minna koos Kristiniga Viltsu juurde ööbima. Ta paaniliselt kutsus mind ka kaasa. '' Oh, mis siis ikka. '' laususin oma mõtteis. Kõndisin Catlyni toa poole. Koputasin paar korda. '' Sisse! '' ütles ta tasakesi. Ma istusin ta voodi peale. '' Oled sa valmis? '' küsis Catlyn.
'' Jah, '' vastasin ja jätkasni '' kes sinna veel tulevad? '' Catlyn vaikis. '' Vaid mõned, keda sa eriti ei peaks teadma. '' ütles ta peale pausi. '' Sa tead siis neid? '' pärisin uuesti, mul oli kahtlustav tunne, et sellest õhtust ei tule midagi head. '' Miks sa seda kõike teada tahad? '' küsis Catlyn pahaselt. '' Vabanda. '' lasin oma silmad alla. '' Ära käitu sellise nohikuna, '' pahandas Catlyn edasi. '' Sa oled viimasel ajal koguaeg nii vaikne. Mis juhtunud on? '' Ma ei vastanud talle midagi, vaid vaatasin põrandat.

Hiljem..

Lamasin enda voodis. Ma siiski ei läinud Kristini juurde. Ma sain teada, et Kristin oli Tomi ka kutsunud. Siis läks igasugune tuju sinna minna ära. Kristin on Tomi kõrvuni armunud. Ja see häirib mind. Kuigi, ma ei mõista, miks? Ta ju ometigi ei meeldi mulle.. Eks?
'' Appi, millest ma mõtlen. Tom ei vaataks minusugust eluseeski. Okei, ta ju võib mulle veidike meeldida. Keegi ei saaks sellest nagunii teada, kui ma seda ainult endale ütlen. Aga kui keegi saab sellest aru? See oleks ko-hu-ta-valt piinlik. Ja kui Tom sellest veel teada saaks. Tema räägiks sellest veel tervele koolile. Ja siis noritakse mind kolm korda rohkem, kui praegu. Miks see kõik ei võiks olla just üks tavaline nightmare. Ma ärkaksin üles, ja tänaksin kindlasti jumalat. Kahju. Seda ei saa vist kunagi olema. Kell on juba palju. Peaksin magama minema, vist. Ema on täna öises vahetuses, see tähendab, et mul on vabad käed.. Ma võiksin teha, kõike, mida ma tahan..
Kõike.. ''
Jooksin vannituppa. Võtsin kapist ühe väikese karbi. Sinna käivad mu prillid. Seal karbis on ka imetillukene lukuga tasku, kus sees on mu läätsed, kui mul neid vaja peaks minema. Just nüüd ma neid kasutangi. '' Ma olen alati seda teha tahtnud. '' sõnasin enda mõtetes. '' Sellest tuleb suurepärane päev. ''
'' Okei, ma võin ju teile ka vihje anda. Ma teen Tomile tagasi. Panen ta tundma seda sama piinlikkust, mida mina pean koguaeg tundma. Oeh, ma tean, et ma käitun erilise bitch'ina, aga see tuleb magus. Ehk siis ta saab aru, mida mina tunnen.'' Läätsed silmas, nüüd oleks veel vaja neist breketitest lahti saada.. Seda ei toimu niipea. Alles kuu aja pärast saan neist tobedatest asjadest lahti.

See on juba nagu mingi võitlus. Ja mille eest? Minul pole igatahes halli aimugi. Mul pole vaja olla koolis mingi üli populaarne. Mulle ei meeldi eriti see populaarsuse värk. Kuulsustel peaks küll s*tt elu olema. Koguaeg kuskil tähelepanu keskpunktis olla. Jah, ma polegi selline kukupai ja vaikne, nagu tundub? See on sellepärast, et see Tom käib mulle närvidele juba. See kõik on nii väljakannatamatu, eriti ta ego, see on hullumeelne. Kuidas saab mõni inimene lihtsalt nii egoistlik olla? Me pole täiuslikud. Oih, tema on ju, minu viga. See Bill, ta kaksikvend. Ta on hoopis teistsugune, kui ta vend. Selline vaikne on, hängib tavaliselt niisama nende teiste poistega kaasas. Ma olen Billiga isegi paar korda rääkinud. Nii, juhuslikult. Ta paistab väga soliidne olevat, tore, sõbralik. Ta on ka selline natukene ego, mitte nii palju, nagu Tom on. Tal on neet ka. Või oli kaks neeti, pole meeles eriti. Aah! Kas ma olen teile maininud, et mul on keeleneet, millest mitte keegi ei tea. Isegi mitte mu õde. See on kerge, ma lihtsalt ei naera, nii lõuad laiali. Mu elu on keeruline, ma tean. Ei meenuta ilusat lapsepõlve, mida ma võiksin kunagi oma lastelastele rääkida..

Hommikul..

Ma avasin aeglaselt oma silmad. Täna on reede. Ja täna saab mu väike '' kättemaks '' teoks..

4. osa:
Jalutasin kooli poole. Veidike oli veel aega, enne, kui tunnid algavad. Seega, istusin kooli trepi peale ja vaatasin mööduvaid autosid. Vahepeal tundus mulle halb, et ma nii Tomile teen, aga samas tundus hea, et saaks talle tagasi teha. Ma siis mõtlesin, kas teha või mitte teha.. '' Teha, mitte teha, teha, mitte teha, teha! '' suutsin ma oma otsusele ka lõpuks tulla. Mul oli juba kindel ajakava ja plaan olemas, kuidas see vägagi nalja pakkuv kättemaks teoks saab. See juhtub kolmanda tunni lõpus, enne neljanda tunni algust. Vahetunnil. Siis on tavaliselt kõik, vähemalt pooled õpilased koolist kogunenud ühte koridori, kus on kapid ja vetsud. Sel kellaajal loeb Tom peamiselt oma '' naljakaid '' anekdoote. Peamiselt on need pornoteemalised. Ja, ega need eriti vaimukad ei ole ka. Minule vähemasti mitte. Vaatasin oma käekella. See näitas, et veidike alla viie minuti on jäänud tundide alguseni. Ma ei ole märganud, et Tom oleks kooli sisenenud. Kui ta ei tulegi täna, siis oleks kogu mu vaev asjatu. Oeh. Tõusin püsti ja sisenesin kooli. Natuke enne minu koolikappi tuli mulle vastu Tom. Ta tuli mulle piisavalt lähedale, et minuga kokku põrgata. Mida ta ka ilmtingimatta tegi. Kõik mu asjad lendasid maha.

Mu pea valutas peale seda juhtumit tapvalt. Sinna tuleb kindlasti hiigelsuur muhk..
Üritasin matemaatikale edasi keskenduda. Hetkel on küsimustega kontrolltöö..
Mõne minuti möödudes avastasin oma laua pealt kokku kortsutatud kollase lipiku. Kindlasti oli see Tomilt. Avasin selle vaikselt. Õpetaja kirjutas parasjagu esmaspäevast kodutööd tahvlile..
'' Ütle seitsmenda küsimuse vastus, tuupur '' Nojah. Ma olengi matemaatikas viieline laps..
'' Miks ma peaksin? '' kirjutasin muigega paberile ja käskisin minu taga istuval poisil see Tomile edasi anda..
Tunnist helises välja. Mul jäi viimasele küsimusele vastuse kirjutamine poolikuks, kuna ruttasin koridorri, kus hakkas minu plaan käivituma. Ma piilusin Tomi koolikappide tagant. Minu õnneks, oli meie kooli õpetajate pilt poiste vetsu ukse üles, seina peale tagasi riputatud. Imelik koht, kuhu õpetajate pilt riputada, või mis?
Ja nagu igalgi reedel, läks Tom vetsu. Ma ruttasin ühe elektriku juurde, kes käib iga kolmapäev seinal olevat lampi kontrollimas.. See lamp vahel töötab, vahel mitte..
Kõik see oli nii hästi kokku sulanud. Tomi vetsu minek, õpetajate pilt, elektrik oma redeliga. Mulle tundub, et see plaan saab olema super! Hetkega oli õpilasi kogunenud sinna koridorri palju. Nad kõik vaatasid mind ja kindlasti mõtlesid, mida ma teen. Üldsegi, mida Tom seal nii kaua teeb..
Oeh, aeg tegutseda. Ruttasin tolle elektriku juurde. '' Kuule onu, kas sa mind veidike aidata ei tahaks? '' küsisin kutsusimi tehes. Need mõjuvad fantastiliselt hästi, eriti vanematele inimestele. '' Kuidas, mu laps? '' küsis habemega elektrik. Tema rinnasildilt võis välja lugeda Hans. Ilus nimi.
'' Mul oleks vaja, et te ruttu vahetaksite selle pildi seal seina ääres, sellega! '' näitasin talle oma käes olevat asja. See oli veidike raske, aga see selleks.
Too mees ei olnud alguses kohe nõus. Et, mida ma siin korraldada tahan, jne. '' Palun, palun, palun. '' lunisin teda veelgi enam. Lõpuks, sain ma Hansi nõusse. Ta võttis maha pildi, ja asendas selle minu pakutud asja. Ma hoidsin pilti, senikaua, kuni mu plaan täide läheb..
Ja siis see juhtuski..
Tom tuli vetsust välja, oma kottis pükstele vööd tagasi pannes.. Enne, kui ta jõudis midagi öelda, oli ta läbimärg. Ja selle ropsu veega, mis ta nii äkitselt sai, tulid ka ta püksid maha, kuna ta ei jõudnud oma vööd nii kiiresti tagasi peale panna. Tom lihtsalt seisis seal, kuni teised õpilased, kes teda ümbritsesid, naersid. Mõni neistki kõht kõveras. Ka mina naersin. Tohutult. See oli nii hirmus koomiline päev.
Ja ka ülimalt tore hetk, millega oma vahetundi lõpetada..

5. osa:
'' Miks sa nii tegid siis? Sa tead, et ta teeb sulle kümme korda rohkem tagasi. '' küsis Viltsu, silmad põlemas. '' Mh, ära ole pahane. Oleks sa seda vaadet näinud, mis mul ja tervel koolil avanes, siis sa nii ei arvaks. '' vastasin kavalalt naeratades. '' Ikkagi. Ma ei taha, et ta sulle haiget teeks uuesti. '' ütles ta uuesti ning pani käed rinnale risti, ise mossitades. '' Sellest poleks ju midagi. Ma arvestasin sellega, kui ma enda väikest plaani mõtlesin. Ma tean, et ma saan ikka suurelt tagasi. '' ütlesin sügavalt sisse-välja hingates. '' Oh, mida iganes. Ma sööma. Ootad siin? ''
'' Mhmh, ikka. '' noogutasin. Ta läks. Ma istusin ta voodile. '' Äkki ma polekski pidanud talle tagasi tegema? Ma saan ikka hullult tagasi. Eriti ei tahaks ka nagu. Aga see pilt.. See oli seda väärt. Kui.. '' mu mõtted jäid poolikuks, kuna ma kuulsin koputust välisuksel. '' Kadri, viitsid vaata, kes seal on? '' hõikas Viltsu. Poolikult või märgata, et ta tegi endale võileibu. Ma siis tõusin püsti ja kõndisin ukseni. Avasin selle..

Ma tegin uuesti ukse lahti, ja sisenesin tuppa. '' Kurat küll. Ma teadsin, et midagi juhtub, aga et midagi sellist, seda poleks ma arvanud. '' sõimasin ennast oma mõtteis. Kõik kolm tüdrukut tulid koridorri. Neil läksid silmad suureks. '' Mis sinuga juhtus? '' küsisid nad kõik kooris, võib-olla otsides minu riietel ja minul endal mõnda puhast kohta. '' Te ei taha teada. '' vastasin ja hingeldasin. Okei, asi on selles, et ma olen täielikult sopaga koos. Kuidas ma selliseks sain? Tom tuli ennem ukse taha, kutsus välja rääkima. Ja kui ma õue jõudsin, hakkas soppa lendama. Nojah..

Ma läksin otsejoones pesema. Nüüd ma mõtlen uue plaani välja, et talle tagasi teha..
See on nagu sõda, milles on kaotajad ja võitjad. Hetkese seisuga olen mina küll kaotaja.. Aga mitte kauaks..
Mul on juba täpselt oma eesmärk välja mõeldud, aga plaani hetkel ei ole. Tuleb järgmist reedet oodata, et ma saaks selle ellu viia.
Nimelt, ma üritan kõikidele teistele õpilastele koolis näidata, mida Tom siis tegelikult seal vetsus koguaeg teeb. Suurepärane. Noh, ma loodan, et see aasta läheb see plaanipäraselt. Eelmine aasta, ma üritasin samamoodi teha. Võinoh, lasin ühel poisil seda teha, aga selle eest ta lükkas mind poiste vetsu sisse, ja siis ma nägin ära, mida Tom iga reede seal vetsus teeb. Tahate ka teada? Ütleme, et, ta rahuldas ennast. Ise. Ja, see polnud kena vaade, ausalt.

Tulin pesemast ära. Kuivatasin ennast mõnikümmend minutit ja panin riidesse. Ülejäänud rahvas vaatas all telekat. Uudiseid nimelt.
'' Viltsu, ma hakkan koju minema. Äkki ema muretseb, ja värki. '' ütlesin kukalt kratsides. '' Äh, ära mine. Helista talle, ütle et sa jääd siia ööseks. Pliis, pliiis, pliis. ''
'' Mno. Okei siis. Ota, kus su vanemad olidki? '' küsisin numbrit valides. '' Madgeburgis. ''
'' Mis seal? '' küsis Kristin. '' Amh, kellegi matused. Isa töökaaslane vist. Mingi raske õnnetus olevat olnud. Rekka sõitis otsa vist. Nii sain mina vähemalt aru. '' vastas Viltsu oma oimukohta masseerides. '' Aiiiiiiii. '' ütles Catlyn.
'' Tsau, emme kuule. Kas me tohime Viltsu juurde ööseks jääda? ''
--
'' Mis Viltsu, mis Viltsu.. Vilia. ''
--
'' Jah, see Vilia. '' keerutasin silmi. Tüdrukud kihistasid naerda. No, ma olen oma emale miljon korda rääkinud, kes on Viltsu ja nüüd ta küsib ikka veel üle? Tule eile meile, noh.
--
'' Eeem.. Ma ei tea, ma küsin ta käest. '' panin telefoni vastu õlga ja küsisin: '' Kus me magame? ''
'' Eee.. Mu vanemate voodis. Neil mingi hullult suur. ''
'' Emme, me magame Viltsu vanemate voodis. ''
--
'' Näh, miks? Paluun! ''

Vabandan kahe postituse pärast.
Ma ei saanud korraga lisada, liiga suur postitus oli.
-
6. osa:
'' Viltsuu.. Kus sa oled? '' hõikasin meela häälega. Ise kõndisin oma bikiinides mööda meie maja ringi. Me elasime Viltsu vanemate majas. Viltsu sai selle endale. Mõnus. '' Viltsu! Ma ei tee sulle midagi, ausalt! ''
'' Teed küll! '' kostus kuskil summutav hääl. '' Persse. ''
'' Ahha! Siin sa oledki. '' ütlesin kavalalt, kapi uksi lahti tõmmates. Ta pani kohe jooksu. '' Tüdruk, kui ma su kätte saan, siis sul ei vea! '' hõikasin. Koputus uksel..
Avan ukse. Mingi poiss on seal. Ta vaatas mind silmad meenutavad tõllarattaid. '' Tere. '' ütlesin teda kahtlase pilguga ülevalt-alla uurides. Ta stiil oli veidike väga kahtlane. Ja, soengul pole ka viga. '' Ah, ja. Kas siin kuskil läheduses elab ka üks Kadri Talivätsing? '' küsis poiss. Ta oli nii kohutavalt tuttava näoga. Kui ma vaid teaks, kus ma seda näinud olen. '' Võib-olla. Kes küsib? '' küsisin uurivalt. '' Eh, ma olen Tom. Üks ta endine klassivend. '' vastas poiss kukalt kratsides. Ausalt, mu süda jäi seisma. Tema? Ja Tom Kaulitz. Nalja teete või? '' E. See nimi ei ütle mulle midagi. '' suutsin ka lause pika peale välja venitada. '' Noh, ma olen meie maa ühe kuulsaima bändi kitarrist. '' ütles ta oma säravaid labidaid näidates. Oeh, ma sulan. Ta on niii lummavalt kena. '' Oot. Saksamaa kuulsaima bändi kitarrist? Mida? ''
'' Ahsoo.. Ma olen.. Triin. '' ütlesin võltanaeratusega ja me surusime kätt. '' Kadri on sinust nii mõndagi rääkinud. Head.. ja halba. '' lisasin. Ta näitas kurba naeratust. '' Ma sisse tohin tulla? ''
'' Ja, ikka. '' ütlesin. '' Ma lähen korraks üles. Sa võid senikaua diivanil oodata? ''
'' E, ja ikka. '' vastas poiss ja suundus elutoa poole. Ma jooksin üles. Läksin kohe oma kapi juurde, ja tõmbasin sealt ühe oma suvise kleidi välja. Libistasin selle omale kiiruga selga. '' Nii, ma olen Triin, mitte Kadri. Triin.. '' hingasin korraks sügavalt sisse, ja läksin alla tagasi. Miks ma Tomile üldse valetasin?
Potsasin ta kõrvale diivanile. Näitasin ka korraks oma naeratust. '' Nii, miks sa tulid siis? '' küsisin.
'' Tegelikult, ma tahtsin Kadriga rääkida. '' vastas poiss nii, muuseas. '' Millest? '' küsisin vastu, ehk veidi ülbelt. '' Miks sa teada tahad? '' küsis poiss vastu. '' No, sina norisid teda koolis. Ja, ma olen ühtlasi Kadri sugulane, mul on õigus teada. '' vastasin ja panin käed rinnale risti. '' Mno, ma tulin temalt vabandust paluma. '' ütles Tom, arglikult. '' Vabandust paluma? Nalja teete või? Tüübil pole üldse südantki. Kurat, miks ma seda nii tõsiselt võtan? Tom meeldib mulle?
'' Ahsooo.. Vabandust paluma. '' ütlesin irooniliselt. Ehk olin ma temaga liiga karm? Ta on tõsiselt kena.
'' Nojah. Kuna ma näen, et teda pole siin.. Siis ma lahkun. '' ütles Tom ja hakkas lahkuma. '' Ma võin sulle ta numbri anda.. '' ütlesin rutuga. '' Aiiiiiiii, Kadri, Kadri, Kadri.. Mida sa nüüd tegid? See oli täiesti vale otsus. ''
'' Oleksid sa nii lahke? '' küsis too. Oeh, see mahe hääl.. Lummav. Kuidas ma saakski 'ei' öelda? Ma oleksin vist täielik tola, kui ma talle oma numbrit ei annakski. '' Miks ma tahan temaga veel kohtuda? Ma ei taha, et ta lahkuks. Ma ei taha, et ta mu numbri peaks ära kaotama, või ta unustab helistada, kui ma selle talle annan. Ma tahan, et ta jääks.. Ma tahan, et et mind öösiti kaissu võtaks.. Ma tahan, et ta helistaks mulle hiljem.. ''
'' Ja, ikka. Miks mitte? Saate sottid selgeks räägitud. '' sõnasin naeratusega. '' Telefon? ''
'' A, jajah. '' ütles too, ja ulatas mulle oma telefoni.

Tom:
'' Miks ma nüüd nii siis käitun? Tavaliselt olen ma ju naiste seltsis rohkem.. Normaalsem. Pagan, see naine meeldib mulle. Kohe väga. Ta välimus on veatu. Need silmad hüpnotiseerivad. See naeratus sulatab. See lõhm lämmatab. Ta on t-ä-i-u-s-l-i-k. ''
--
'' Ah, okei. Tänks! Tsau. ''
'' Me võimee! Ta alguses ei tahtnud lasta. Mõtles, et su vanemate voodis. Segased oleme või? '' naersin. '' Igatahes. Me päriselt magame su vanemate toas? '' küsis Catlyn. '' Ja. Miks ma peaks valetama? '' küsis Viltsu vastu. Ta kehitas sellepeale õlgu.

2008a.

'' Eii! Viltsu, kurat, ära tee! Pliiis. Ole mees, ära tee! '' kiljusin, et too jobu mind vette ei viskaks. Plärts! Mnjah.
'' Nüüd sa saad peksa! '' ütlesin. '' Hahaha! Ise ka usud või? ''
'' Ei. ''

7. osa:
Muahahahaa.. Ma sain ta numbri. Kõik räägivad, et ta on hullult ilus ja värki. Ma ei usu. Ta oli koolis nii.. Mitte ilus.

Kadri.
Phuh. Miks ma nüüd kahetsen, et ma talle oma numbri andsin? See oli suur viga. Suur! Miks ma nii loll olen? Ma ei tea, ausalt.

Viltsu.
Ma lähen, lähen.. Läähheenn.. Ta ei saa üldsegi aru, et ma tulen. Kas ta on kurt, või ta unistab sellest poisist, kes siin käis. Ma olen kohe seal.. Ja '' Buuu! '' Ta kiljus nagu väike plika. Terve maja kajas, ausalt. Ma ei suutnud seda naermist lõpetada, ausalt.

Kadri.
Eijah, tundub, et ma suren noorelt. Ma ei saa aru, mis siin naljakat on? Ma ehmatasin ennast ribadeks.
Ma jätsin nad sinna naerma. Jaburad on nad, vot! Ma vaid kiirustasin enda tuppa riideid vahetama. Ma lähen oma isa hauale täna. Ma pole seal umbes kuu aega käinud. Kohutav. Ma olen oma issi täiesti ära unustanud.

8. osa:
Ma kõndisin selle kastmega kaetud muru peal. Mu tossud said veidi märjaks. Ma jõudsin oma isa haua juurde. '' Tsau issi. '' sosistain tasakesi. '' Mul ei lähe üldsegi hästi. Koolis oli kunagi üks poiss, kes mind koguaeg noris.. Ja nüüd, täna, ta käis minu juures. Ma valetasin talle, et ma olen Triin. Ja ma tean et ma meeldin talle. Seda lugesin ma ta silmadest välja. See on kõik nii keeruline. Aita mind, issi! ''
Ma olin veel haua juures üks kümmekond minutit, kuni ma kuulsin, kuidas keegi mu nime ütles. Selle hääle tunnen ma igal pool ära. See oli Kristin. Bitch. Miks jah? Minu eks-boyfriend, oli Kristini mees. Saate aru jah? MEES! Sellest ajast, ma ei suhtle kummagiga.
'' Mida sa tahad? '' küsisin ma külmalt. Kristin silmas mind oma anuvalt vabanust paluvate silmadega.
'' Rääkida. Vabandust paluda. Kõige eest, mis ma teinud olen. Ma tean, et ma oleksin pidanud sulle ütlema, aga.. '' rääkis tüdruk silmad maha suunatud.
'' Aga mis? Mis? '' liikusin ma talle oma vihaste silmadega. Ma tundsin, kuidas mu põsed õhetasid. Ma oleks heameelega talle andestanud, kui see oleks keegi mu sõpradest olnud, kellel on oma tüdruk. Aga, minu eksiga, see on üleliiast.
'' Ma tõsiselt kahetsen, et ma seda sinu eest varjasin. Aga.. Aga Mark ei tahtnud sulle haiget teha.. '' kuulsin ma vastuseks, millega kaasnes nuuksumist.
'' Mulle haiget teha? Miks sa ei võinud mulle seda siis öelda, et sa tema naine oled, kui ma temaga kohtusin. Ma ju näitasin sulle tema pilti. Kurat, miks sa siis seda öelda ei võinud? '' pärisin ma edasi. See kõik tundus nii kummaline.. Sellel nagu poleksi loogilist vastust.
'' Ma ei tea, okei! Ma olin liiga loll, ta oli mu ümber oma sõrme keeranud. Ma ei tea! Sorri, sorri, sorri, sorrii! Miks sa kurat aru ei saa, kuidas ma kahetsen. Ma teeks ausõna kõik, et seda poleks juhtunud. Ma vihkan ennast sellepärast.. Sellepärast, et ma suutsin sulle haiget teha. Sa ju oled mu parim sõbranna. Palun. Kas me võiks mujal rääkida. Soliidsemas kohas. Su isa haua juures ei ole tore sellest rääkida. ''
Ma põrnitsesin teda korraks, kuid nõustusin. Selles osas oli tal õigus, mu issi haua juures ei tohiks vaielda.
See talle ei meeldiks..
Me kõndisime kogu tee vaikuses.. Ma üritasin oma vastust mõelda, kas anda Kristinile andeks, või mitte. Ma ei suuda otsustada..

Kristin.
'' Ma ei leia õigeid sõnu kirjeldamiseks, kuidas ma oma tegu kahetsen. Ma lööks ennast hea meelega maha, selle-eest, mis valu olen MINA Kadrile põhjustanud. Mina põhjustasin selle vihkamise ja südamevalu. Mina, mina, mina. Kurat, miks mul ei võiks olla ajamasinat? See teeks kõik paremaks. Absoluutselt kõik, mis me tegime. Ma ütleksin Kadrile kohe, et ma olen Mark'iga abielus.
Ma kahetsen, et ma temaga abiellusin. Ja veel nii noorelt. Mis mul arus oli? See oli ju kõigest suvearmastus.. Minu jaoks.. Aga Mark ei saanud minust üle, kui lihtsalt suvearmastusest. Ta ütles, et ma tähendan tema jaoks palju rohkemat, kui mingit lõbustust suvel.. See kõlas nii romantiliselt, et ma ei suutnud vastu panna. Tol hetkel oli mul tunne, et me olime siin väikeses maailmas vaid kahekesi.. ''

9. osa:
'' Aeg on möödunud.. Haavad on paranenud.. Või kas ongi?
Oma elu unistust pole ka mõni nädal kohanud. Ma pole üldse kellegagi suhelnud.. Täiesti imelik, kas pole?
Mul on hea - mõnele ka halb - põhjus, miks ma pole kedagi näinud. Seda kutsutakse '' paremaks paigaks '', kus ma saan rahu ja vaikust.. Parem paik? Mind ümbritsevad siin ainult valged seinad ja üksainus aken. See harilik valge riietusese, mis katab mu keha. Kord päevas saan siit nõderast kohast puhkust. Kuigi, ma saan vaid liigelda ümber selle ehitise..
Ma ei tahaks teile üldse öelda, kus ma hetkel viibin. Aga, eks kunagi ma pean teile ikka ütlema, ehk te tulete isegi külla.. Ma ei tea, mis minuga tol hetkel juhtus. Ma lihtsalt pidin sealt ära saama..
Andke mulle andeks, et ma hüvasti ei jätnud. See oli kohutav piin. Ema surm ei ole just kõige meeldivam sündmus.. Teie ei tea, mida tähendab lähedase kaotamine. Mina tean. Teist korda sain tunda..
Miks kõik pidi just siis pea peale pöörama, kui mul läks hästi? Mul oli ju Tema. Jah, te arvate õigesti, et ma räägin just Tomist.. Me saime üheks. See oli võib-olla üks parimaid hetki mu terves elus..
Olgu, mida ma enam oma '' täiuslikku '' elu taga vingun.. Ma lõpetan, ehk tuleb mul isegi tuju teile kunagi hiljem uuesti kirjutada.
Kõike paremat soovides,
Kadri. ''
Ma asetasin oma pastaka puust lauale, ning hakkasin paberilehte ümbrikusse panema. Soe tuuleiil sasis õrnalt mu juukseid.. Tegin veel kõik vajaliku, et ümbrik posti panna.. Ning võtsin sammud jälle valgete seintega maja poole..

Viimast korda lisan.
VABANDAN veelkord, Kirsi ees specially.
-
10. osa:
Kõik me oleme oma elus tundnud igavust, eks? Aga, kui seda liiga palju tunda, siis võib ikka täitsa ära keerata küll ju. Täitsa uskumatu, et mina veel '' ära pole keeranud ''.
'' Kadri, sulle on külaline! '' ütles üks sanitaridest, käsi mu õlal. '' Mulle? Külaline? '' küsisin segaduses pilguga. '' Jah. Üks poiss. ''
Tõusin selle sama laua tagant püsti ja jalutasin eemale. Tuttav figuur oli seljaga minu poole.
'' Tere. '' ütlesin tasakesi. Ta keeras enda otsekohe minu poole ja jäi mind imeliku pilguga vaatama. '' Kas mul on midagi valesti või? '' küsisin tema ilmet nähes, ja hakkasin end kohe sättima. '' Ei, ei. Lihtsalt, poleks uskunud, et sind tõesti siin näen. '' vastas poiss. '' Miks siis nii? '' pärisin, kui me tasakesi jalutasime. '' Sest.. Sa oled kuidagi täiuslik. '' ütles poiss häbelikult. Ka tema põsed muutusid veidi punakaks. '' Ah, mis sa nüüd. Esiteks: kui ma olekski täiuslik, - mis on väga ebatõenäoline - siis ma ei oleks ju siin, eksole. Ja teiseks: täiuslikke inimesi pole olemas, Tom. ''
'' Tead, neid ei pruugi võib-olla eksisteerida, aga mõningad on sellele väga lähedal. '' sõnas Tom uuesti, kui oli mõne sekundi vaikinud. '' Pealegi, millal sa siit üldsegi välja saad? Sinu praeguse käitumise andmetel sa küll hulluna välja ei paista. '' lisas ta veel.
'' No, eks ma olen paranenud ka ju. Kolm kuud ei olegi kõige lühem aeg. '' vastasin kõrvatagust sügades. '' Ei ole tõesti. '' nentis noormees.
'' Noh, välja saamise aega ma tean. '' ütlesin. '' Avaldaksid sa ehk mulle ka selle? '' küsis poiss. '' Miks sa teada tahad? '' küsisin. '' Sest, me ju olime koos. Ja ma tõesti tahan olla siin, kui sa välja saad. ''
'' Aga miks? '' küsisin, kuid vastust ma ei saanud. Tomile tuli sõnum, ning ta pidi lahkuma. Enne minekut surus veel õrna musi mu põsele ja kadus..

11. osa:
Järgmised päevad möödusid nagu ikka. Ma mõtlesin küll pidevalt selle üle, kas tüdrukud on mu kirja kätte saanud, kui vastust ma välja mõelda ei suutnud. Kuid kolmapäeval juhtus midagi ehmatavat.
Nimelt, mulle tuli hunnik kirju. Ja kõik need olid need samad, minu enda saadetud. Need olid ka läbi loetud ning ümbrikud olid veidi katkised. Ma ei mõistnud mitte midagi. Ma murdsin oma pead kaua. Ma isegi lugesin need kirjad uuesti läbi. Polnud ka mingisugust selgituskirja, miks need kirjad tagasi saadeti.
Aga, igas halvas asjas on ka oma hea pool, eks. Noh, kas mul lihtsalt vedas, või oli kellegi nimi lihtsalt ühele ümbrikule kirjutatud. Nimeks oli Albert. Kas mul peaks seda nime millekski vaja minema?
Ei, see kõik on lihtsalt liiga segane. Ma parem jätan kõik sinna paika.

--

Koputus käis mu uksele. '' Sisse. '' Uks avanes ning oma peanupu pistis sisse Diana. Ta oli üks siinsetest hooldajatest. Võiksin käsi südamel öelda, et ta vist tõesti tahab kõigile ainult parimat. '' Noh, kuidas pakkimisega edeneb? '' küsis Diana, ning toetas end vastu seina. '' Mis ikka. Mul polegi eriti palju asju siin. Kõigest väike kott. '' vastasin ning kratsisin oma kätt. '' Mis sul seal on? '' küsis neid ja tuli mulle lähemale. Silmis endiselt see soe ning hoolitsev pilk. '' Ah? Ei midagi, sain ainult herilaselt nõelata. '' vastasin naeru kihistades. '' Oeh, seisa siin samas! Ära mitte kuskile mine, vetsu ka mitte. '' ütles too naeratades, ning lippas toast välja. Imelik.
Ta jõudis ka üsna kiiresti tagasi, kreemi taoline asi käes. '' Näed, seda pannakse siis, kui mingi lööve on, aga meie kasutame seda sinu herilase-ravimiks. See peaks sügelemise ka ära võtma. '' ütles Diana ning tupsutas seda kreemi mu nahale. '' Aga sellest jääb punn järgi! '' ütlesin titehäälega ja kissitasin silmi. Väike naer kostus koridorri. '' Ära itsita, '' ütlesin isegi oma naeru kinni hoides. '' ma ei saa ealses mehele sellise hiigelpunniga. '' '' Ohissand, see kaob sul paari päevaga ära. Pealegi, mehed pole elus kõige tähtsamad. '' nentis Diana. '' Mis asi siis? '' pärisin. '' Armastus. '' '' Aga mehed on osa armastusest. Sa peadki mehi armastama ju. '' irvitasin.

12. osa:
'' Tead, ma siin mõtlesin ja, otsustasin, et ma tulen sulle kunagi küll ka. '' ütles Diana, ise pisarate äärel. '' Mh, ära nüüd nuta. Ma võin sulle siia ka külla tulla, eks. '' vastasin ja kallistasin Dianat kõvasti. '' Ära enam nuta, eks. '' pühkisin pisara Diana põselt.

'' Aga, tead, ma pean nüüd minema. Eks, kunagi helistab veel. Okei, nägudeni! '' ütlesin ja kiirustasin sammu Tomi poole, kes mind seal juba ootas. Ma jõudsin temani, ning ta küsis: '' Valmis? '' Ma vaid noogutasin vastuseks. Ta avas mulle ukse ning lasi mind sisse, ise peale seda rooli taha istudes.

'' Nii, kuhu ma sind viia võin? '' küsis poiss. '' Tegelt on nii, et.. No.. Mul polegi kuskile minna. '' ütlesin vaikselt. Tom hingas sügavalt sisse ja ütles: '' Sa.. võid minu juurde ka tulla. ''

'' Päriselt? '' küsisin. Ta vaid noogutas. '' Ei. Ma ei saa ikka nii. Ma ei taha küll, et sa oma naisi sinna vead ja mina pean siis tropid kõrvas öösel maga noh. '' ütlesin ja panin käed risti. Tom vaid turtsas naerda selle peale. '' Noh, ma võin ju need naised kuskil mujal ka ära magatada ju. '' vastas poiss. '' Sa kõlas, nagu sa peaks neid magatama. '' ütlesin ja suunasin silmad poisile. '' Mõnes mõttes peangi ju. Et oma mainet hoida. '' kõlas vastuseks. '' Oh sind ja su mainet. ''

Ülejäänud sõit möödus vaikides. Kuniks me jõudsime kortermajani. Ma astusin autost välja ning võtsin oma asjad. Naabruskond tundus rahulik olevat. '' Ma arvasin, et te neljakesi elate ikka koos. '' ütlesin uurivalt. '' Ei, me vist selle jaoks liiga vanad juba. Meil väike eraelu ka, kui sa aru saad, mis ma mõtlen. '' vastas poiss muigega. '' Saan. '' ütlesin ja järgnesin Tomile.

Me astusime korterisse sisse. Kohe tekkis hubane ja mõnus tunne. '' Meil on väike probleem. '' ütles Tom. '' Mis viga? '' küsisin oma kotti põrandale panin. '' Mul on ainult üks voodi. '' ütles ta mujale vaadates ning oma naeru kinni hoides. '' Ära naera. Sina magad põrandal. '' ütlesin egoistlikult. '' Misasja? Ei maga. '' vaidles poiss vastu.


- ma täna kirjutan juurde.
head lugemist!

13. osa

Öö möödus rahulikult, välja-arvata, et Tom end Kadri peale umbes kolm korda keeras. Alati ta lükkas poisi ära.

-

Kui tüdruk ärkas, oli päke parasjagu tõusmas. Kuidagi liiga vaikne oli. Ta keeras end teisele poole ja märkas Tomi, kes teda vaikuses vaatas. '' Mis sa vaatad? '' küsis Kadri tasasel toonil. Tom raputas vaid pead: '' Midagi. '' Nad vaatasid veel üksteisele veidi aega otsa, kui Tom uuesti sõnas: '' Sa oled ilus. '' '' Aitäh, Tom. '' vastas Kadri. Poiss nihkus tüdrukule veidi lähemale, ja viimasel käis judin üle keha. Tom nihkus veel lähemale, et nende kehad korraks puutusid. Kadri hingamine muutus kiiremaks ja samas raskemaks. Tom asetas oma täiuslikud huuled Kadri omadele. Tüdruk ehmatas korraks ära, kuid põimis siis oma käed poisi kaela ümber.

-

Tom oli oma kaksikvenna pool ja Kadri lihtsalt igavles. Telekast tuli mingi mõtetu pesupulbri reklaam. Järsku astuski Tom sisse. Ta istus diivanile Kadri kõrvale. Jälle oli vaikus. '' Kui ma oleks teadnud, et sa kogu päeva siin oled, poleks ma Billi juurde läinudki. '' murdis poiss vaikuse. Kadri naeratas õnnelikult, kuid Tom seda ei märganud ning siis vastas: '' Pole hullu, mul oli siin tegevust küll. '' '' Mis sa tegid siis? '' küsis Tom. '' Ma ei saa öelda, sa saaks kurjaks muidu. '' sõnas tüdruk kavala häälega. Tomi suule ilmus naeratus: '' Ütle nüüd. '' Kadri mõtles hetke ja ütles lõbusal häälel: '' Ma sõin su jäätise ära. ''

'' Ei söönud? '' küsis poiss. Kadri vaid noogutas viltuselt naeratades. '' Kogu karbi või? '' küsis Tom üle. '' Jah. '' Kadri vaatas Tomi silmadesse, millest võis välja lugeda, et poiss kohe teeb midagi. Kadri pistis järsku jooksu magamistoa poole ja Tom järgnes talle. Selleks ajaks, kui Tom magamistuppa jõudis, oli Kadri end voodi alla visanud. Tom alguses kohe ei märganudki sinna vaadata. Järsku kuulis poiss aevastust ja ta teadis kohe, kuhu vaadata. '' Ahhaaa. Siin sa oledki. '' ütles too naeratades. '' Issand, kas siin majas voodialuseid ei koristatagi või? '' küsis Kadri köhides vastu. '' Ei. '' vastas Tom, ja Kadri lisas irooniaga: '' Ega ei märganud jah. '' '' Tule nüüd siit välja, pirtsutaja. '' tõusis Tom põrandalt püsti ja ootas, kuni Kadri sealt välja roomab.

-

Tom ja Kadri seisid üksteise ees ja vaatasid üksteist. Nad mõlemad astusid sammu üksteisele lähemale. Ja siis veel sammu ja siis veel ühe sammu. Nüüd olid nad üksteisest vaid mõne sentimeetri kaugusel.. Tom kummardus natuke ja surus oma huuled jälle Kadri omadele. Kadri asetas oma käed poisi kaenla taha. Jõuline ja kirglik suudlus.. Tomi üks käsi oli tüdruku puusal ja teine sirutas juba rinnahoidja poole..
Posted by Lallu. at 5:18 AM 0 comments