Narkomaan.

Pole fännifikk. Teema on minu jaoks tundmatu, kuid tahtsin sellest kirjutada.
Kui loed, PALUN KOMMENTEERI!!!!


1.osa




Kolm kuud, neliteist päeva, 7 tundi, 15 minutit ja 4 sekundit tagasi.
“Emps, kuule, ma luban, et ma ei tarvita narkotsi seal peol!” anusin ema, et ta mind peole laseks. “Olgu, kuid ma saan teada, kui sa oled seda tarvitanud, siis jääd koduaresti,” lausus ema kaljukindlalt, õhkõrna närveldusega. “Jess, tänks, emm,” läksin hüpates enda tuppa. Otsisin riided välja, käisin kiirelt pesemas ja vahetasin seejärel riided. Olin valmis minema. Enne väljaminekut laususin veel emale:”Ära mind enne homset oota!” Ning siis olin ma juba uksest väljunud ning selle kinni lükanud.

Praegu.
Nüüd olen ma narkomaan, sõltun narkotsist. Varastan, et saada raha, et siis osta narkotsi juurde. Tõmban kokaiini ninna. Paari minuti möödudes on mul hea olla. Peas sumiseb. Mõnus. Tõmban veel ja veel. Tunne on hea, olin seegi kord saanud oma annuse.



Kolm kuud, neliteist päeva, 4 tundi, 28 minutit ja 17 sekundit tagasi.
Olin just peole jõudnud, tutvusin paljude uute inimestega. Paljude poistega. Paljude tüdrukutega.
Mulle pakuti juua. Alkoholi. Võtsin vastu. Lõpuks olin täiesti purjus. Siis pakuti mulle mingit tabletti. Kuna ma olin purjus ja ei teadnud, mis see on, võtsin selle vastu. Neelasin alla selle. Tunne oli hea, mõnus. Pea sumises. Läksin tantsima. Üks poiss tuli minu juurde, kellega ma hakkasin koos tantsima. Poole tunni pärast olin temaga juba voodis.


Praegu.
Leban bussijaama taga, mõnuledes narkootikumide tarvitamise tagajärjel. Kuulen politseisireeni hääli. Need lähenevad. Proovin püsti tõusta, kuid ei suutnud. Politseinik vaatab mind. Vaatan teda vastu. Ma ei saa midagi aru. Ta tõstab mind püsti. Vaatab minu silmi. “Olete te viimasel ajal narkootikume tarvitanud?” küsib ta minult. Ma ei oska midagi vastata. Ta lausub:”Ma pean teid jaoskonda kaasa võtma.”

US5 foorumis loen ka seda agaa seda juttu on lihtsalt uuesti ja uuesti ikka hea lugeda
sa kirjutad nii...nii nomaitea nii superhästi oma fikke
super

Jeps, sa loed seal ka.
Ähh, ära valeta.
Ei kirjuta.
Aitähhhh.

Teine osa siis.



Praegu.
Mind viiakse kuhugi ruumi, niipalju saan ma veel aru. “Nii, preili ..?” küsib mingi tüüp minu käest. Olen vaikselt. Ei ütle sõnagi. “Preili, mis teie nimi on?” korratakse küsimust teiste sõnadega. Ikkagi ei lausu ma sõnakestki.


Kolm kuud, kolmteist päeva, 18 tundi, 16 minutit ja 5 sekundit tagasi.
Ärkasin üles. Nägin enda kõrval mingit meest. Ehmusin. Ma ei mäletanud eelmisest õhtust midagi. Vaatasin teki alla. Olin põhimõtteliselt alasti, ainult pesu oli seljas.
“Per**e,” karjusin ma üsna valjult. Kõrvalmagav isik ärkas ja lausus rõõmsalt: ”Hommikust.” “Õhtut,” laususin külmalt. “Miks siis ilusat hommikut alustatakse nii külmalt?” küsis ta muiates. “Pole siin midagi ilusat.” Tõusin voodist üles, riietusin ning lahkusin sellest majast.

Praegu.
“Preili?!” küsitakse suhteliselt valjult.
“MIDA?” käratan vastu. Käib pinda juba. “Kas te palun ütleksite oma nime?” küsib politseiohvitser. “Te olete ju politseist, kuidagi saate selle nagunii teada.”
“Viige ta minema,” lausub mees kahele teisele politseinikule.
Minust võetakse kinni. Proovitakse tirida mind kaasa, kuid ma ei liigu paigast.
“Teil on valik, kas lausute oma nime ja saate hoiatusega minema või peame teid trellide taha panama.” “Lollakad, ma ei lausu teile oma nime,” ütlesin närvitsedes.


Kolm kuud, kolmteist päeva, 17 tundi, 25 minutit ja 54 sekundit tagasi.
Koju jõudes, tuli mu telefonile sõnum. Uue peo asukohast. Vean end kohale.
Teades, et see, mis eelmisel peol oli, juhtub jällegi. Tahtsin veel seda tabletti, mis tõstis mu tuju, millest olin ma sõltuvuses. Ma pidin seda saama.


Praegu.
Mind viiakse kongi, lükatakse trellid uuesti ette, mis enne olid lahti. Lähen istun ühele voodile. Minu juurde tuleb üks naine, umbes kolmkümmend. “Nii, et sina oled see uus, jah?” küsib ta minu käest. Ma ei vasta. “Olgu, kui sa selline siis meil oled,” ütleb ta muiates ning lööb mind rusikaga näkku ja jalaga kõhtu, kui olin maha kukkunud.
“Lollakas si*apea,” pomisen endamisi.


Kolm kuud, kolmteist päeva, 14 tundi, 42 minutit ja 18 sekundit tagasi.
Olin just vahetanud oma riided ära ja saanud soengu ning meigi tehtud. Käisin korra netis, vaatasin meili üle ning lihvisin oma meiki natuke. Lõpuks olin valmis minema. Kõndisin ukse poole. Ema mind nähes, ütles: “Noor preili, kuhu sina veel lähed?” “Öö, peole,” vastasin lühidalt. “Hmm, seekord proovi varem tagasi tulla või helista vahepeal, et ma teaks, et sinuga kõik korras on,” lausus ta hoolitsevalt.

Praegu.
“Mida sa ütlesid?” küsib see kolmekümnene mõrd minu käest. “Midagi.” “Ütlesid, MIDA SA ÜTLESID?” küisb ta karjudes. “Midagi.” “Olgu, hetkel sul veab, kuna ma pean minema,” ütleb ta mõtlikult, “aga ma tulen tagasi.” Pööritan silmi, nii et ta ei näe.


Kolm kuud, kolmteist päeva, 13 tundi, 17 minutit ja 54 sekundit tagasi.
“Jaja, midaiganes, ma nüüd lähen,” vastasin emale ning seejärel astusin majast välja, peo asukoha poole. Kõndisin läbi mahalangenud lehtede, läbi kollaste, oranžikate ja pruunide lehtede. Need krõbisesid mu jalge all. Olin jõudnud asukoha juurde, läksin maja poole. Tegin ukse lahti, astusin sisse ja juba anti mulle alkoholi pudel kätte. Võtsin vastu ning jõin, nagu arvasin, anti mulle ka see tablett. Enne kui selle sisse võtsin, küsisin, kas tal veel neid on. “Jah, on,” vastas ta mulle. “Saad anda?” küsisin anuva häälega. “Ikka, palun,” ning ulatas mulle 5-6 tabletti.

s.u.p.e.r

Kui selle pealkiri on narkomaan siis ma olen juba selle juttu narkomaan.)
LIhtsald super

aww, aitäh teile.


Kolmas.


Praegu.
Jään ühe inimesega ühte kongi. Paistab olevat meessoost. Ta läheneb mulle. Ma kaugenen, ta läheneb jällegi ning ma olen juba vastu seina, pole kusagile joosta.
“Mida sa tahad?” küsin oletatavalt mehe käest hirmunult. “Midagi, tutvuda,” lausub ta lihtsalt. “Oookeii,” sõnab ta lühidalt.

Kolm kuud, kolmteist päeva, 56 minutit ja 45 sekundit tagasi.
Neelasin esimese tableti alla. Tuju tõusis meeletul kiirusel, sees oli soe, hakkas palav, tunne oli hea ja mõnus. Läksin tantsima. Tantsisin paljudega.
Astusin lauale, hakkasin striptiisi tegema, keegi ei pannud pahaks, peale ühe. “Tule ära, homme sured sa muidu häbist.”

Praegu.
“Niisiis, mis su nimi on?” küsib see mees minu käest. “Ma ei ütle mitte kellelegi oma nime, MITTE KELLELEGI,” laususin valju häälega. “Olgu, anna andeks, ma lihtsalt üritasin vestlust arendada,” lausub ta usutavalt. “Midaiganes, milline minu voodi on?” küsin mehelt. “See,” viidates näpuga kõige äärmisele voodile. “Okei, tänks, mees.”

Kolm kuud, kolmteist päeva, 18 minutit ja 34 sekundit tagasi.
Mind tõmmati laualt alla, olin pettunud. “Mul on ju tabletti!”pomisesin endamisi, mille järel võtsin taskust tableti ning neelasin selle alla.
Läksin tagasi tantsima. Lõppes see pidu jälle kellegiga voodis.

Praegu.
“Palun,” pomiseb ta vastu. Lähen istun oma voodile, paari sekundi pärast olen pikali. Jään magama. Ongi parem.

Kolm kuud, kaksteist päeva, 14 tundi, 52 minutit ja 21 sekundit tagasi.
Ärkasin, nähes enda kõrval järgmist meest. Üheöösuhe, jälle. Vahetasin kiirelt riided ja jooksin minema. Sealt majast. Just siis, kui olin enda koju sisenemas, tuli mulle sõnum, kus oli uus peo asukoht kirjutatud. Oli ka lisatud, et uus pidu toimub kümne päeva pärast.

Praegu.
Ärkan kära peale. Koridoris kaklevad kaks inimest. Lähen enda kongitrellide lähedale, näen kes kaklevad. Kaks naist. Arvatavasti võimu pärast. Nõme.


Kolm kuud, kaks päeva, 5 tundi, 32 minutit ja 15 sekundit tagasi.
Kõndisin järgmise peo asukoha poole. Jäin kaks minutit hiljaks, aga just siis ongi õige pidu juba peal. Kuna kõik tabletid olid kümne päevaga otsa saanud, küsisin peo korraldajalt neid. Ta andis mulle neid 10 – 15 tükki. “Oooh, tanks.” “Aga palun,” ning pilgutas silma. Huvitav, miks ta seda tegi? Pidu oli hoogu sisse saamas, teismelised jõid, kasutasid narkootikume. Täpselt nagu mina juba.

Praegu.
“Nemad ainult kaklevadki, missiis, et nad õed on,” lausub mees mind ehmatades. “Düüd, ära ehmata, eks?” küsin ülbelt vastu. “Vabandust.”

Kolm kuud, kaks päeva, 2 tundi, 19 minutit ja 29 sekundit tagasi.
Jällegi lõppes pidu samamoodi, nagu ka ülejäänud peod, olin jõudnud ühe tüübiga voodisse. Selleks tüübiks oli peo korraldaja. Sain nüüd aru, miks ta silma pilgutas.

väga hea osa
i like it so käbe uut!

Neljas osa.

Kolm kuud, kaks päeva, 1 tund, 21 minutit ja 8 sekundit tagasi.
Jõudsin koju. Enne sisseastumist neelasin ühe tableti alla, et oleks mõnus tuju. Tuppa astudes, tuli ema vastu lausudes:”Oh, kallike, kui hea, et sa koju jõudsid!” “Jajah, oli midagi tähtsat?” küsisin kiirelt, et ma ise kiiremini ära saaksin. “Jah, oli. Tule istu, palun,” sõnas ema. “Me kolime,” ütles mulle isa tõsiselt. “Haha, teete nalja, eks?” mile järel vaatasin neile silmadesse. “Te ei teegi nalja? MIKS ME KOLIME?” küsisin närvitsedes ja karjudes.

Praegu.
“Mulle ei meeldi siin,” lausun ning jätkan, “missies, et ma siin ainult nädala olen.” Mees vaatab mind imestusega. “Mida?” küsin. Mees ehmub. “Mis sa tegid, et nii vähe siin oled?” “Midagi,” sõnan saladuslikult. “Mina olen siin juba seitseteist aastat olnud,” lausub mees kurvalt. “Miks?” küsin. “Mind süüdistatakse mõrvas.”

Kolm kuud, kaks päeva, 46 minutit ja 2 sekundit tagasi.
“Me oleme ju ka märganud, et su hinded alanevad,” lausus ema, mille kinnituseks isa noogutas. “Aga kas te ei arva, et kui me kolime, läheb veel hullemaks?” küsisin karjudes ning läksin trampides enda tuppa.

Praegu.
“Ou, ja mulle seda ei öeldudki, sa oled mõrvar ja ma olen SINUGA ühes KONGIS?”
“Ma ei ole mõrvar, ma ei teinud seda,” lausub mees ausalt. “Jah, KÕIK räägivad nii, ma ju tean, ega ma loll pole.” “Ma tean, et sa pole loll ja ma tean ka su nime, ma tean põhimõtteliselt kõike sinust.” “Misasja? Kes sa oled? Spioon?”küsin valju häälega. “Ei, ma olen lihtsalt su isa.” “Valeta aga, minu isa on Inglismaal, Londonis. Emaga.” ”Tema on su kasuisa, su ema leidis uue mehe, kui sa olid umbes kahe-ja pooleaastane. Mina olen su bioloogiline isa.” “Ei. Ära valeta. Ma ei kannata enam seda valetamist.”


Kolm kuud, kaks päeva, 31 minutit, 57 sekundit tagasi.
“Tütar, tee uks lahti, enne, kui ma selle maha löön,” karjus isa mu peale. “No, kui sa tahad vägivaldne olla, SIIS OLE!” karjusin vastu. Paari sekundi pärast kukkus uks maha. “Kurat, kas sa ei saa aru, et sulle endale on see parem?”küsis isa käratades. “Ei, ma ei saa millestki enam aru.” “Kulla laps, see on sulle kõige parem, sa ei saa siin koolis enam edasi käia,” ütles isa hoolitsevalt.”Ma ei käinudki seal. Kui me elukohta vahetame, kas sa TÕESTI arvad, et ma hakkan koolis käima? Isa, millal sa nii lolliks läksid?”

Praegu.
“Ma ei valeta,” ütleb see mees. “Jää vait!” käratan tema peale. Mees jääb vait ning istub minu kõrvale, voodile. “Lubasin?” küsin ülbelt. “Ma loodan,” lausub mees ning sirutab kätt, et mu käsi võtta. “Anna andeks,” sõnab ta. “Ma ei saa veel. Ma pean mõtlem kogu selle värgi peale.” “Ma saan aru.”


Kolm kuud, üks päev, 14 tundi, 39 minutit ja 14 sekundit tagasi.
“Tütar, asi on selles, et me paneme su internaati.” “MIDA? Nalja teed? Ma ei tule. Mul ükskõik. Ma EI TULE.” “Tuled küll,” ütles isa mulle kindlalt.
“Eks me näe seda ja nüüd kasi mu toast välja!” karjusin isa peale. “Olgu, kuid me kolime juba ülehomme,” ütles isa ning lahkus mu toast. “Midaiganes, mina kaasa ei lähe,” laususin endale.

Praegu.

“Jajah, kas ma saan pikali minna?” küsin meest enda voodist ära ajades. “Muidugi,” ütleb mees. “Tänan,” sõnan ning heidan pikali. Jään magama.


Kaks kuud, kolmkümmend päeva, 19 tundi, 1 minut ja 59 sekundit tagasi.

Ärkasin üles, otsustasin pakkida oma asjad kokku ja lahkuda oma kodust, kellegi juurde. Ükskõik kelle. Põõsa all on ka hetkel parem, kui minu kodus. Pakkisin riided ja mõned asjad juurde, võtsin oma rahakassast enda kogutud raha, pistsin selle tasku ning ronisin oma kotiga, aknast välja, joostes kellegi juurde, kes pakuks mulle öömaja. Esimesena sattusin oma vana besti maja juurde. Läksin väravast sisse, lükkasin värava tagasi kinni. Kõndisin aeglaselt majaukseni, koputasin. Läks kaks minutit aega, enne, kui uks avanes. “Tere,” laususin kartes. “Tere jah,” lausus eks-best mulle naeratades. “Mul on raske olukord, kas sa saaksid mind aidata?” küsisin, lootes, et ta saab mulle öömaja anda. “No, aga räägi asjast,” küsis ta edasi. “Saaksid sa mulle öömaja pakkuda? Ma oleks ülimalt tänulik.” “Muidugi!” “Suuuuuur aitähh,” laususin ning kallistasin tüdrukut.


Praegu.
Ärkan karjumise peale. Tõusen püsti ja vaatan, kes karjub. Minu “isa” karjub. . Valvuriga. Tore. “Lõpetate äkki?” lausun nende peale karjudes. “Vabandust,” vabandab valvur. “Olgu,” lausun vaikselt.

still good
käbe uut

Nüüd tuleb PIKK vahe.
Asi on selles, et ma pean matas kahe ära vastama. Ja kool. -.- Rikub KÕIK ära. Ma proovin reede, laupäev ja pühapäev kirjutada edasi.

super hea oli:)

super, et teile meeldib. :')


väga vabandan, et uue osaga kaua läks. aga mul on ka muid tegemisi, peale fiki kirjutamise.

anyway, siin ta on:

Viies osa.

Kaks kuud, kolmkümmend päeva, seitseteist tundi, kaksteist minutit ja kaks sekundit tagasi.

“Niiiiiiii suur aitäh selle eest,” kallistasin ma teda uuesti. “Pole midagi,” lausus ta soojalt naeratades. Ta võttis mu koti, pani selle trepi neljandale astmele ja seejärel juhatas ta mu elutuppa. “Kas sa soovid midagi juua?” küsis tüdruk minult. “Kui siis, ainult vett,” naeratasin tänulikult. “Olgu,” ning ta jooksis kööki. Paari minuti pärast kõndis neiu juba minu poole, hoides veeklaasi paremas käes. Jõudes minu juurde, ulatas ta klaasi mulle. Tänasin teda, mille järel ta küsis:”Mis sul siis nii hullu juhtus, et sa kodust põgenesid?” “Mu ema ja isa tahavad kolida ja mind internaatkooli panna.” “Oeh.”

Praegu.
Kuna ma enam und ei saa, istun ma voodil, seljaga vastu seina. Küsin valvurilt:”Kas ma juua saaks? Vett?” “Söögikorra ajal saab,” vastab ta automaatselt. “Raisk,” pomisen ma.
“Nädal veel.. see aeg võiks juba läbi saada.” “Sul veab, et sul ainult nädal aega siin veel on, mina pean siin veel kaua-kaua olema,” lausub mu feik ema. “Ma pole sinu käest mitte midagi küsinud, ära räägi minuga, palun.” “Olgu, kuidas soovid,” lausub ta vaikselt, kuid küllalt kuuldavalt.

Kaks kuud, kolmkümmend päeva, viisteist tundi, nelikümmend kaks minutit ja kuus sekundit tagasi.

“Raske elu, õigus mul?” naersin ma. “Küll see paremaks läheb,” lausub ta kindlalt. “Ma ei oleks selles nii kindel. Elu on täis igasugust pahna ja ma ei oska midagi ette arvata, mis juhtuda saab. Oleks mul võime, et ma näeks, mis minuga saaks või juhtuks, oleks super!” lasin oma fantasia valla. “Hea fantaasia, tahaks ka võimet. Tahaks endale mõtetelugemise võimet, saaks kõik teada, mida inimesed sinust arvavad, lahe oleks.” “Oleks.”
Märkasin seinal kella, mis näitas 22:36. “Kus ma magada saaksin, kell on üsna palju.” “Ah, jaa, kohe, tule minu järgi,” lausus ta leebelt.

Praegu.

“Palju söögikorrani aega veel on?” piinan ma valvurit. “Tund ja 23 minutit veel,” lausub ta. “Aga nüüd?” “Tund ja 21 minutit, kui te niimoodi pinda käite, ei lase ma teid sööma.” “Nõme oled.” “Sina oled nõmedam.” “Olengi, sinu probleem?” küsin ma vastikusega. “Ei.” “Vot. Mida sa õiendad siis?” küsin ülbelt. “Ei õiendagi.”



--
ei eitagi, et suht pa*k osa tuli. : )
kriiiiitikat kaa. (a)

heahea
uut kah käbe, onjuu

oeh ma olin juba unustanud kui hea see on :9 super kohe